Head uut!

Et teie soovid täituksid...

Et päris käsitöö- ja titeblogi poleks... Motörheadphönes

Niisiis tuli Abikaasa töölt koju järjekordsete kõrvaklappidega. Just selline mõte mul oli, et järjekordsetega, kuna meil on neid kodus julgelt kahekohaline arv ja seegi algab ilmselt numbriga 2. Aga vot, ei olnudki järjekordsed. Pidada olema spetsiaalselt traadimuusika kuulamiseks. Bassi oli palju, nagu mulle meeldib, aga saund oli puhas ja väga selge. Pole veel nii häid klappe kasutanud. Oma iFöönil sain panna maksimumist kaks pulka madalama valjuse, see oli hea kuulata ja väga puhas. Sealt edasi läks heli juba koledaks, aga mulle polnud nii palju vajagi.

Võtsin klapid, jätsin Beti Abikaasale ja läksin kööki süüa tegema. Sellist luksust hetkeliselt mitte kuuldel olla ei ole olnud juba 3 kuud. Klapid siis on Motörheadphönes ja mudel Bomber.
Soovitan!

Kaelad sooja!

Kudusin Betile ja Mõksile kaelussallid. Inspiratsiooni sain blogist http://madebykriss.wordpress.com/

Beti kaelus on natuke lühem ja sobib alla pooleaastasele lapsele. Alumise osa tegin ümmarguse. Mõksi oma on täpselt õpetuse järgi. Lõngaks kahekordselt pandud meriino. Tõsi ta on, et sõbranna kaksikutele tüdrukutele on mul taolised kaelussallid juba varem kootud (lõngaks seesama punane ja jällegi kahekordselt).

Kuna Mõks kinkis Betile ühe nunnu villase mantli, siis kudusin talle ka heidelaadsest õrna keeruga paksust ja hästi pehmest tumehallist villasest lõngast karupüksid. Neid võite ise ette kujutada:-) Beti näeb selles komplektis väga nunnu välja.

Titejuttu kah. See on hämmastav, milline muutus kahe-kolme kuu jooksul toimub. Beti on juba päris asjalik. Pead hoiab normaalselt, naerab suure suu ja häälega. Haarab lutti ja kergemaid mänguasju. Üritab kogu aeg istuma tõusta, see tähendab, et lösutada süles enam ei meeldi. Koogab aktiivselt. Minu jaoks oli üllatus, et lapsed ei kooga ainult heatujulistena. Esimesel korral tuli naer peale kui mähet vahetasin ja see tema arvates piisavalt kiiresti ei toimunud. Oh sa, kus kukkus õiendama. Betist on saanud väga jutukas tüdruk ja oma arvamuse ütleb ta alati välja, olgu see siis positiivne või negatiivne.

Kamuflaaž

Nii infiltreerub karu jäneste sekka. Valmistumine jänesepüügi hooajaks.
Tervitused Klarile ja Evelinile:-)

If it ain't broke, don't fix it*

Betikene joob meil rinnapiima, aga vahel peame ka lisa andma. Tegelen aktiivselt selle nimel, et rinnapiima juurde tuleks ja asi on paranenud.

Aga miks siis selline lause pealkirjas? Mõtlesin (ja see kui mina mõtlema hakkan, on oioi kui ohtlik, midagi head sellest välja ei tule), et vahetan piimasegu "parema" vastu. Tulemuseks totaalne kakaralli kolm päeva, mis lahenes kohe endisele segule naastes. Tänud, Evelin, et aitasid asjas selgusele jõuda.

*ära ürita parandada seda, mis pole katki


Edit. Vahetasime segu ikkagi ära, tahaks ju oma lapsele parimat. Aptamil tundub toimivat. Praegu on käsil juba kolmas 800 grammine purk ja kõik tundub ok. Sülitan mõttes 3x üle vasaku õla.

Ei soovi vaenlaselegi...

Eile öösel oksendasin ja kõht oli täiesti lahti, pulseeriv peavalu ja palavik 38 kraadi (mul ei ole praktiliselt kunagi palavikku).
Käisime eile Betiga arsti juures 1 kuu ülevaatusel. Mul oli kartus, et ka tema on selle hirmsa tõve saanud ja seetõttu jäi vaktsineerimine ära. Arst arvas, et mul võib olla viirus, andis ravimi- ja söögisoovitusi. Ise arvan, et tegemist võis olla ka toidumürgitusega, kuna täna on kõik unustatud. Kohe väga kosutav oli vanaema keedetud riisilurri ja kisselli süüa. Lihtsad ja puhtad maitsed.

Olen tegelikult veidikene ka käsitööd teinud. Kudusin septembri teisel poolel Betile pehmest meriinolõngast kindad, sokid on juba eelmisel aastal kootud.

Nii et päris käsitööta ma pole.

Meie imetegu

Pole just käsitöö, kuid olen millegi muu suurega hakkama saanud. Siin on meie suur imetegu Elisabeth, kes sündis teisipäeval, 11. septembril (9/11) Kell 21.00. Oleme nüüd kuu aega lapsevanema ametit harjutanud ja tänu Betikesele on see lihtne. Ta on nimelt väga hea laps.

Beti sündis erakorralise keisrilõikega ja mina sain ta Abikaasa käest enda juurde kohe kui mind oli kokku õmmeldud ja intensiivi viidud. Nii me siis tutvusime üksteisega seal öö läbi, Abikaasa saadeti koju. Kuigi ma ei saanud/julenud öö läbi magada, kuna kartsin, et keeran Betikesele peale (rumal kartus, arvestades, et ma olin liikumatu, valus oli), olen tagantjärele tänulik, et saime kogu aeg koos olla.

Betikest tõstma ei olnud ma võimeline ja seetõttu ei teadnud ma järgmise hommikuni, milline ta välja näeb, nägin ju ainult tema pead ülaltvaates. Üritasin siis öösel pilti teha, et näha tema nägu. See pilt on mulle kuidagi väga tähtsaks saanud, sest meenutab mulle esimest ööd koos Betikesega.

Käsitööd ei ole ja ei tule

Tundub, et peale veebruarikuist haigust on käsitööga halvasti. Nagu mõtlen sõnale käsitöö, tuleb kohe oksemaitse suhu.
Isegi kootud ja suure vaevaga kokku õmmeldud Haapsalu sall on endiselt venitamata, kuna see tegevus läheb ka käsitöö tegemise alla.

Loodetavasti on käsitööpuhang tulemas, sest nii mõnigi asi on tellitud ja lubatud.

Vahepeal olid siin ilusad kevadilmad, aga nüüd on jälle tali kohal. Ei suuda uskudagi, et kaheksa nädala pärast võiks suvi käes olla. Teisest küljest on sellised ilmad head mu aknapealsele aiamaale - salat on kahe sompus päevaga ikka vingelt visanud. Ei jõua ära oodata, millal kasutama saab hakata.

Kuigi mulle on varasemast hirmsasti talved meeldinud, siis seoses puhkusega on nüüd ka suved sobima hakanud (töövaba aeg, teate küll), niigi on viimased kuud tööl alati organismi viimaste ja juba olematute jõuvarude kulutamine (töölt tulles pole ka mingit energiat, vahid niisama kalapilguga ringi). Eriti meeldib mulle idee selle suve puhkusest, aga sellest ehk kunagi hiljem...

Käsitööpost

Seda teadsin ma juba enne blogi tegemist, et postitusi ei hakka siia tulema, nagu Vändrast saelaudu.
Aga üritan end parandada:-)
Lisan täna kaks kudumit, mis valmisid juba jaanuaris.
Kõigepealt Annise sall, mille kudusin tänuks korraliku maavillase lõngahunniku eest (umbes 3 kilo).


Ja nüüd minu peaproov enne Haapsalu salli kudumist.
Kudusin jällegi Reesi blogis olnud õpetuse järgi väikse liniku leiva peale panemiseks. Erinevus on see, et ei kudunud äärepitsi külge, vaid tegin Haapsalu salli reeglite järgi. Kõigepealt kudusin 2 äärepitsi ja siis õmblesin. Täpselt on näha paar parendusvaldkonda kui kasutada moodsat kantseliiti: 1) äärepitsi tuleb alustada jämedamate varrastega, et sakid teravamad tuleks; 2) pitsi külge õmmeldes õmblesin liiga tugevalt 2 pitsi ühenduskohad läbi, nii et linik venis kahest kohast välja, kuna õmblus polnud elastne. Kui vaatlust ei teosta, näeb normaalne välja, ämmale sobis:)


Pilt näeb eriliselt imelik välja, ju ei ole otse pildistatud, linik on ikka ilusti ruudukujuline.

Tõsi ta on, et Haapsalu sall on valmis, aga vaja ära venitada. Venitamine jääb ilmselt venima, kuna vahepeal siin kukkusin nädalaks voodisse (päris hull oli see haigus sellel korral) ja kõik, mis kudumisega seotud, ei paku pinget. Ootan kudumismotivatsiooni tagasi. Kus ta küll on??? Paljud tööd pooleli või alustamisel, hädasti oleks vaja üles leida...

Piisake meres

Siin on mõned üksikud näited, mida olen enne teinud.

Telliti kolm sarnase mustriga sokipaari.


Pääsusaba, mille lõnga värvimisel sain inspiratsiooni Reesi blogist: liinarees.blogspot.com.


Taaskord samamoodi värvitud lõngast õlasall, mille ehitust on raske seletada: tagant kolmnurkne, eest nelinurkne. Seisab hästi õlgadel.


Citron sall, mille õpetuse sain internetist. Kaunil suvepäeval leidsin ainukese kuivatamisvariandi kahel soojustusplaadil. Hiljem aurutasin kinnituskohad ümmarguseks, aga päris viimistletud sallist pilti ei ole.

Kõik on uus jaanuarikuus

Tere!

Siin ma siis olen.
Peale mitmeaastast mõtlemist siis tegin teoks. Tõuke sain teistelt blogijatelt ja ka sellest, et olen paras mälutu - kahju kui enda tehtud käsitööd ja mõtted ununevad.

Seega oleks võinud blogi aadress olla ka mälutu.blogspot.com :-)
Või siis ka vingats.blogspot.com - aga olen õppinud, et mõtteviisi muutmiseks peab eemale hoidma vinguvatest inimestest. Jättes suhtlemise "mürgitajatega", on elu palju ilusam.*

Olen õppinud Tallinnas, Tartus ja Riias. Viimane neist jättis linnana ja elukeskkonnana mulle väga sügava mulje ja kui on võimalik, siis külastan seda alati. Kui ma ei elaks siin, kus ma elan, siis igal juhul oleksin Riia elanik. Riiakana elatud ajast on palju toredaid mälestusi ja häid sõpru.
Mälestuseks sellest e-maili aadress: riiakas@gmail.com ja nüüd blogi:
riiakasriiakas.blogspot.com
Lai dzīvo Rīga!**

*Samas kriitiline mõtlemine ja analüüs on alati vajalik.
**Elagu Riia!