Monday 29 October 2012

If it ain't broke, don't fix it*

Betikene joob meil rinnapiima, aga vahel peame ka lisa andma. Tegelen aktiivselt selle nimel, et rinnapiima juurde tuleks ja asi on paranenud.

Aga miks siis selline lause pealkirjas? Mõtlesin (ja see kui mina mõtlema hakkan, on oioi kui ohtlik, midagi head sellest välja ei tule), et vahetan piimasegu "parema" vastu. Tulemuseks totaalne kakaralli kolm päeva, mis lahenes kohe endisele segule naastes. Tänud, Evelin, et aitasid asjas selgusele jõuda.

*ära ürita parandada seda, mis pole katki


Edit. Vahetasime segu ikkagi ära, tahaks ju oma lapsele parimat. Aptamil tundub toimivat. Praegu on käsil juba kolmas 800 grammine purk ja kõik tundub ok. Sülitan mõttes 3x üle vasaku õla.

Thursday 18 October 2012

Ei soovi vaenlaselegi...

Eile öösel oksendasin ja kõht oli täiesti lahti, pulseeriv peavalu ja palavik 38 kraadi (mul ei ole praktiliselt kunagi palavikku).
Käisime eile Betiga arsti juures 1 kuu ülevaatusel. Mul oli kartus, et ka tema on selle hirmsa tõve saanud ja seetõttu jäi vaktsineerimine ära. Arst arvas, et mul võib olla viirus, andis ravimi- ja söögisoovitusi. Ise arvan, et tegemist võis olla ka toidumürgitusega, kuna täna on kõik unustatud. Kohe väga kosutav oli vanaema keedetud riisilurri ja kisselli süüa. Lihtsad ja puhtad maitsed.

Olen tegelikult veidikene ka käsitööd teinud. Kudusin septembri teisel poolel Betile pehmest meriinolõngast kindad, sokid on juba eelmisel aastal kootud.

Nii et päris käsitööta ma pole.

Monday 15 October 2012

Meie imetegu

Pole just käsitöö, kuid olen millegi muu suurega hakkama saanud. Siin on meie suur imetegu Elisabeth, kes sündis teisipäeval, 11. septembril (9/11) Kell 21.00. Oleme nüüd kuu aega lapsevanema ametit harjutanud ja tänu Betikesele on see lihtne. Ta on nimelt väga hea laps.

Beti sündis erakorralise keisrilõikega ja mina sain ta Abikaasa käest enda juurde kohe kui mind oli kokku õmmeldud ja intensiivi viidud. Nii me siis tutvusime üksteisega seal öö läbi, Abikaasa saadeti koju. Kuigi ma ei saanud/julenud öö läbi magada, kuna kartsin, et keeran Betikesele peale (rumal kartus, arvestades, et ma olin liikumatu, valus oli), olen tagantjärele tänulik, et saime kogu aeg koos olla.

Betikest tõstma ei olnud ma võimeline ja seetõttu ei teadnud ma järgmise hommikuni, milline ta välja näeb, nägin ju ainult tema pead ülaltvaates. Üritasin siis öösel pilti teha, et näha tema nägu. See pilt on mulle kuidagi väga tähtsaks saanud, sest meenutab mulle esimest ööd koos Betikesega.