Sunday 8 September 2013

Head vanavanematepäeva!

Olen õnnelik, et ka mina saan seda tähistada. Oma vanaemast olen juba kirjutanud varem. Aga et Betikene saab juba aastaseks, siis on meil uued "kohustused" :)

Betikesel on vaja õnntleda kaht vanaema, üht vanaisa ja üht vanavanaema. Meil on siin parasjagu hirmkiire periood käsil, nii et see päev tuli kuidagi kiiresti ja veidi ootamatult. Mees veel kruvis õhtul oma ema juures köögikappe seina, saatjaks purk Saku Rocki.
Mina läksin Betit magama panema. Viimasel ajal on saanud sellest pikem tseremoonia, sest võõrutan rinnaga uinumisest. Beti jäi varem magama 2-5 minutiga, harva läks 10 minutit. Täna siis 2,5 tundi!!! Ta ei nuta, aga sipleb ja jutustab. 

Niisiis, palusin mehel Betikesele kartulit keeta (ta meil suur fänn ja igaks juhuks on külmakas alati talle paar portsu olemas kui muust toidust keeldub). 
Olin siin Beti magama saanud ja kirjutasin (!) mehele, et mida me siis vanavanemate meelespidamiseks teeme? Mees kohe küsis, tsiteerin: "Kas ma saan veel köögis miskit valmis panna, ilge hoog on sees 😊?"

Olgu selgituseks öeldud, et tema ja köök EI OLE erilised sõbrad. Hommikupuder tuleb tal ülihästi välja ja see on ka põhimõtteliselt kõik.

Ma siis ütlesin, et ok, tee siis õunakooki (pannkooki on ainult tudengipõlves küpsetanud). Selle peale arvas ta, et ok, kui täpsed juhised annad. 
Leidsin netist sellise retsepti http://maitsevhea.blogspot.com/2010/04/jogurti-ounakook-8tk.html

Õpetasin, et muretaigna jaoks võta jahu ja küpsetuspulber ja raputa läbi sõela kaussi. Edasi tee lihtsamalt, mikros või pehmeks ja pane veidi õli ka, sest võid oli vähe. Läheb mingi aeg mööda, saan kirja, et kõik, mina annan alla, kõik kukkus põrandale, motivatsiooni enam pole. Kutsun enda juurde, tuleb natukese aja pärast. Selge, miks mees oli valmis koogiavantüüri ette võtma. Lõvikokteile oli avatud juba rohkem kui kaks.

Tuli uksele ja ütles, ma koristasin ära ja hakkasin uuesti pihta, mis nüüd edasi teen. Mina muidugi arvasin, et teema lõpetatud.

Tuletasin meelde, mida võiga peaks tegema. Tuleb natukese aja pärast mees tagasi, ütleb, et nüüd on taigen valmis. Ütlen, et võta külmkapi pealt lahtikäiv ümmargune koogivorm ja mätsi taigen sisse nii, et ääred oleksid umbes 2-3 cm kõrgusesse kaetud.
Mees veidi aja pärast kõpsti tagasi, et valmis, et tema sai täpselt aru, mida teha vaja on. Lasin vormi igaks juhuks enda juurde tuua. Tuleb mees vormiga, milleks on kandiline mittelahtikäiv lasanjevorm :) taigen keskele põhja vajutatud :) 

Beti magas juba sügavat und ja läksin siis kööki, et taigen õigesse vormi kiiresti panna. Köögis oli .................. plahvatanud pomm. Kuigi see vaatepilt oli masendav, siis mul oli nii naljakas, siiamaani on. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ämm hommikul kööki astub (ja ta teeb seda hommikul kindlasti, kuna ta köök pole veel valmis ja käib meil söömas), siis ma ütlen vaimustunud näoga head vanavanematepäeva, su poeg valmistas sulle üllatuse:))

Pilti olukorrast ei teinud, aga üritan kirjeldada. Jahu oli kokku pühitud osaliselt, kraanikausi äär oli täis jahu ja kõike muud. Retseptis oli vaja alguses üks muna, aga välja oli võetud kaks, teine, jahune muna oli suvaliselt asetatud Beti söögitoolile, õunad olid pooleks lõigatud, sisu välja uuristatud ja need poolikud kooritud, kõik see kraanikausi äärel ja kraanikausis sees. Ja või, mis pidi taignas olema, oli kaalu peal, ei tea mina, millest taigna tegi, õline oli küll :)

Et sellised lood meil siin siis. Endiselt on väga naljakas. Koogi tegemine pidi aega võtma umbes tunni, valmis sai kell kaks ehk aega läks 2,5 tundi.

Kaunist vanavanematepäeva teilegi!