Elust läbi minekuks on kaks viisi...

Mõnikord on koolitused päris kasulikud. Oled küll mõelnud neile teemadele, aga lühidalt ja konkreetselt sõnastada ei oska. Niisiis, elust läbi minekuks on kaks viisi: Sa oled mesilane, kes lendab lillelt lillele ja hingab sisse lillelõhna.

Sa oled sitasitikas, liigud lehmakoogilt lehmakoogile ja imed endasse... (teate küll, mida).

Nagu oma kõige esimeses postituses mainisin, siis üritan nendest teistest eemale hoida! Pildid netiavarustest

Minagi kirjutan virmalistest

Kõik sai alguse sellest, et käisime sõbrannade E ja K-ga veinitamas ning Vehkleja filmi vaatamas. Selline viisakas ja turvaline õhtu väljas. Väga tore oli. Laps on 2 a ja 6 kuud, see oli esimene kord kui ta jäi ööseks vanavanemate juurde. Olen mõned ööd tema juurest ära olnud seoses mitmepäevaste koolitustega. Siis on mees temaga olnud. E kurtis, et tahaks virmalisi näha jälle. Ainus kord olevat olnud meie juures üle 10 aasta tagasi. Mäletan neid küll - all oli nagu roheline muru ja vahepeal viskas valgeid jooni üles. Leppisime kokku, et anname üksteisele virmaliste-alerte. Eile heliseski telefon kell 20.35. Virmalised on taevas. Käisin siis kiirel uuringul, jõudsin juba kurvastada, et meil ei näe, aga läksin korraks maja nurga taha. Silmad olid vist juba harjunud ja siis lõi üle taeva mingi õrn viirg. Jooksin tuppa, panin lapse riidesse, mees sai sellega ise hakkama :-) Vaatasime siis kõik koos u pool tundi. Helistasime kõigile huvilistele. Lõpuks olid õues ka vanaema ja ämm. Isegi Beti vaatas ja teatas, et vaatame nagu ilus tulekustit :-) See sõna on ilutulestiku kohta kasutusel juba aastavahetusest. Täna oli tal ilusti meeles, et virmalisi vaatasime (vilmalisi). Meiekandi virmalised olid valged või hallid. Mõnesaja meetri kaugusel toimus juba esimene lämisemisega grillpidu, need tüübid vaevalt et midagi tähele panid.

Palju vett on merre voolanud

Olen kudunud mitmed sallid, sokid ja mütsid.

Olen hakkanud õmblema, kuigi mul on kooli ajast õmblemisega kirglik vihkamissuhe (see muidugi ei ole takistanud mul valjult vandudes ja sõimeldes iga aasta mõnd püksipaari või seelikut õmblemast). Aga kuidas sa jätad õmblemata need kaunid ja armsad kleidikesed kui sul on kodus 1-2-aastane ilusate lokkidega tüdrukutirts? Kleite on valmis praegu 6. Ilmselt ma siinkohal ei lõpeta. Vihkamine ja armastus on ühe tunde kaks poolt...

Momendil üritan sotti saada kasutada oleva tikkimis-õmblusmasina kasutamisest. Overloki kasutamine hakkas ka meeldima. Kui vajalik aparatuur on olemas, siis võib täitsa õmmelda :)

Seoses aparaatidega... jäätisetegu on täies hoos. Olen teinud mitmed korrad lihtsat vanillikoorejäätist, aga ka igasuguseid selliseid, mida poest ei saa. Viimane oli toffee'ijäätis, keetsin kondentspiima paar tundi ja panin selle piimajäätise segu sisse, tuleks pool panna, liiga kange oli. Piparmündijäätis mõrušokolaaditükkidega oli väga hea, aga jällegi sai liiga palju piparmünti. Olen varem söönud piparmündiga maiustusi ja maitse oli täiesti erinev. Lõpuks sain aru. Poestafis ei ole piparmünt, vaid selle laadne toode, mul oli päris asi, ja seetõttu teistsuguse maitsega. Mulle meeldib tehtutest kõige rohkem ikkagi maasikajäätis. Poe omad on alati sellise keemiamaitsega, aga enda tehtud ja oma aia maasikatest on ülihea.

Kui masinatest veel rääkida, siis ostsin endale seoses tulevaste kiirete aegadega (olen 1. augustist tööl) multikeetja või siis vene keeles multivarka. Katsetanud olen mõnda rooga, kõik on head. Eriti hea on see, et viskad toored ained sisse ja siis adjöö. Tagasi tuled siis, kui tuled. Hoiab soojas ka veel toidu. Pudru saab panna õhtul taimeriga valmis. Hommikul avad kaane ja potis on värske ja kuum puder. Enne tegime putrusid kiirhelvestest, mis tegelikult ei ole tervislikud, nüüd saab hommikul ilma vaevata päris putru süüa.

Beti räägib juba pikad jutud maha ja kehtestab end. Jookseb ringi ja annab muudkui mulle, issile ja vanaemadele korraldusi. Raamatuid meeldib talle lugeda. Poti peal käib ilusti, mähkmed on uneajal, aga lõunaunest tuleb enamasti kuivalt. Päevasel ajal reeglina õnnetusi ei juhtu.

Oma last jälgides olen aru saanud, et kõik asjad tulevad siis kui tema selleks valmis on. Ma ei usu laste nututamisse ja kräunutamisse. Oma voodis hakkas magama ilma probleemideta, sai aru, et nii on mugavam. Öise söömise jättis järgi ilma nututa ja magaski kohe hommikuni. Mähkme võtsin ära ja mingit pidevat maha soristamist ei ole juhtunud. Beti on muidugi poti peal käinud alates 5. elukuust.

Ongi see ilus aeg läbi, kui sain ainult Beti päralt olla. Nüüd siis tööl ja muretsen juba ette, et ei saa lapsega piisavalt koos olla...

Head vanavanematepäeva!

Olen õnnelik, et ka mina saan seda tähistada. Oma vanaemast olen juba kirjutanud varem. Aga et Betikene saab juba aastaseks, siis on meil uued "kohustused" :)

Betikesel on vaja õnntleda kaht vanaema, üht vanaisa ja üht vanavanaema. Meil on siin parasjagu hirmkiire periood käsil, nii et see päev tuli kuidagi kiiresti ja veidi ootamatult. Mees veel kruvis õhtul oma ema juures köögikappe seina, saatjaks purk Saku Rocki.

Mina läksin Betit magama panema. Viimasel ajal on saanud sellest pikem tseremoonia, sest võõrutan rinnaga uinumisest. Beti jäi varem magama 2-5 minutiga, harva läks 10 minutit. Täna siis 2,5 tundi!!! Ta ei nuta, aga sipleb ja jutustab. 

Niisiis, palusin mehel Betikesele kartulit keeta (ta meil suur fänn ja igaks juhuks on külmakas alati talle paar portsu olemas kui muust toidust keeldub). 

Olin siin Beti magama saanud ja kirjutasin (!) mehele, et mida me siis vanavanemate meelespidamiseks teeme? Mees kohe küsis, tsiteerin: "Kas ma saan veel köögis miskit valmis panna, ilge hoog on sees 😊?"

Olgu selgituseks öeldud, et tema ja köök EI OLE erilised sõbrad. Hommikupuder tuleb tal ülihästi välja ja see on ka põhimõtteliselt kõik.

Ma siis ütlesin, et ok, tee siis õunakooki (pannkooki on ainult tudengipõlves küpsetanud). Selle peale arvas ta, et ok, kui täpsed juhised annad. 

Leidsin netist sellise retsepti http://maitsevhea.blogspot.com/2010/04/jogurti-ounakook-8tk.html

Õpetasin, et muretaigna jaoks võta jahu ja küpsetuspulber ja raputa läbi sõela kaussi. Edasi tee lihtsamalt, mikros või pehmeks ja pane veidi õli ka, sest võid oli vähe. Läheb mingi aeg mööda, saan kirja, et kõik, mina annan alla, kõik kukkus põrandale, motivatsiooni enam pole. Kutsun enda juurde, tuleb natukese aja pärast. Selge, miks mees oli valmis koogiavantüüri ette võtma. Lõvikokteile oli avatud juba rohkem kui kaks.

Tuli uksele ja ütles, ma koristasin ära ja hakkasin uuesti pihta, mis nüüd edasi teen. Mina muidugi arvasin, et teema lõpetatud.

Tuletasin meelde, mida võiga peaks tegema. Tuleb natukese aja pärast mees tagasi, ütleb, et nüüd on taigen valmis. Ütlen, et võta külmkapi pealt lahtikäiv ümmargune koogivorm ja mätsi taigen sisse nii, et ääred oleksid umbes 2-3 cm kõrgusesse kaetud.

Mees veidi aja pärast kõpsti tagasi, et valmis, et tema sai täpselt aru, mida teha vaja on. Lasin vormi igaks juhuks enda juurde tuua. Tuleb mees vormiga, milleks on kandiline mittelahtikäiv lasanjevorm :) taigen keskele põhja vajutatud :) 

Beti magas juba sügavat und ja läksin siis kööki, et taigen õigesse vormi kiiresti panna. Köögis oli .................. plahvatanud pomm. Kuigi see vaatepilt oli masendav, siis mul oli nii naljakas, siiamaani on. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ämm hommikul kööki astub (ja ta teeb seda hommikul kindlasti, kuna ta köök pole veel valmis ja käib meil söömas), siis ma ütlen vaimustunud näoga head vanavanematepäeva, su poeg valmistas sulle üllatuse:))

Pilti olukorrast ei teinud, aga üritan kirjeldada. Jahu oli kokku pühitud osaliselt, kraanikausi äär oli täis jahu ja kõike muud. Retseptis oli vaja alguses üks muna, aga välja oli võetud kaks, teine, jahune muna oli suvaliselt asetatud Beti söögitoolile, õunad olid pooleks lõigatud, sisu välja uuristatud ja need poolikud kooritud, kõik see kraanikausi äärel ja kraanikausis sees. Ja või, mis pidi taignas olema, oli kaalu peal, ei tea mina, millest taigna tegi, õline oli küll :)

Et sellised lood meil siin siis. Endiselt on väga naljakas. Koogi tegemine pidi aega võtma umbes tunni, valmis sai kell kaks ehk aega läks 2,5 tundi.

Kaunist vanavanematepäeva teilegi!

Minul on nüüd uus "koduloom"

Olen juba mõnda aega mõtisklenud, et võiks osta jäätisemasina. Nüüd siis juhtuski, et rääkisin mehele oma unistusest. Just nimelt unistusest ja nii, et kui Beti ükskord jäätist hakkab sööma, siis võiks ta ausat asja süüa, mitte mingid taimerasvadest jäätiselaadset toodet. E kui see hetk käes on, siis ostame. Aga mees kohe tellis ilma minu teadmata ära. 

Niisiis sain ma uue kodulooma kätte. Teda tuleb mul veel kodustada (loe: kasutama õppida). 21. juunil tegin siis vanilje-piimajäätise Angelika Kangi raamatust "Jäised ahvatlused" (retsept oli tegelikult mandlijäätise jaoks, aga jätsin need ära ja lisasin vaniljesuhkrut, päris asja mul polnud). Tükk maad parem kui poevärk, aga minu jaoks liiga palju suhkrut ja liiga munane maitse. Eile, s.o. 25. tegin maasikajäätist tavalise vanilje koorejäätise retsepti järgi samast raamatust, lisasin püreeritud maasikad, mida sai liiga palju. Siiski on maitse väga hea. 

Enamus teisi jäätisi on poes talutavad, aga "maasikajäätis" on kohutav, kuna maasikaid seal enamasti pole või on mingit muud kräppi pandud hulka. Seda parem on enda kodune aus maasikajäätis. Olen varem teinud ka kondentspiimajäätist ja maasikamaitseline meeldis neist enim.

Aga mida teha ülejäänud munavalgega. Esimesel korral lisasime 2 muna ja mees tegi meile hommikul omletti, teisel aga vaatasin juba kaugemale ja kõrgemale.

Besee... Ah et mina... No see on ju nii keeruline, raudselt läheb nässu! Kuna mehel on täna sünnipäev, siis lugesin Nami-Nami foorumist teema läbi ja küpsetasin... PAVLOVA. Maasikahooaeg ka parasjagu. Eile siis küpsema ja jahtus öö läbi. Oli pealt krõbe ja pruunikas, seest pehme. Panin hommikul siis tagurpidi taldrikule, nagu foorumis soovitas, et maitsed rohkem imbuks. Sõitsime selle põhjaga uhkelt ämma juurde, kus ootasid värskelt korjatud maasikad. Vahustasin vahukoort, nätaki võitükid sees, aga täna oli ka kohutavalt palav ilm, võis muuhulgas sellest olla. Õnneks sain miksri pidama enne kui väga hullusti läks. Lisasin paar teelusikatäit suhkrut ja ühe vaniljetoru, peale värsked maasikad. Kook läks külmkappi ja sõime mitme tunni pärast.

Maitse oli hea, aga kook oli kuidagi ära vajunud, ka polnud põhi ja küljed enam väga krõmpsud. Untsu ei läinud, aga see on kook, mis tuleb kiiresti valmis teha ja kohe lauale panna. Ilmselt läheb kordamisele.

Ämeerikamaa on imedemaa...

Kolasin mina siis mööda youtube'i. Seal ikka õpetatakse kõike. 

Teeme peedist pesumasinale trumli. Ah et kuidas? Vaatame juutuubist. 

No ja siis leidsin tõelise šedöövri. Ämeerikamaalased õpetavad, kuidas olla köögikuningad ja teha ... Arvake mida? No seda te ära ei arva. 

Kohe päris mitu õpetust oli, kuidas teha vahukoort. 

Õnneks vaatasin ära ja kohe kergem tunne on, et olen siiani õigesti teinud: rõõsk koor suhkruga ära mikserdada:)

Müstika ma ütlen. Ei lõpe mu imestus nende uskumatute tegelaste üle 8-o

Liiga kaua...

Liiga kaua on aega läinud eelmisest korrast. Ilus kevad on käes, aiatööd ja lihtsalt Betiga jalutamine. Õues on ilus. Üle pika aja saan esimest korda kõike seda nautida, varem olin tööl. Just, minu töö on minu jaoks olnud vägagi energiat rööviv. Kogu aeg selline keel vesti peal tunne. Samas jälle tunnen, et minu pingutustest hoolimata ei olnud ikkagi piisavalt hästi. Pärast tööd siis istusin mõttetu kalapilguga ja üritasin tööpäevast välja puhata.

Aga nüüd ma puhkan täiel rinnal. Tõesti naudin igat Betiga kodus oldud hetke. Hammaste tuleku tõttu magamata ööd (nagu ka praegu) on köömes. 

Kudusin Betile hõbelusika kätteandmiseks vintage'i stiilis kleidi ja vankrimantli (otsetõlge), lisaks ka papud. Tänan oma vanaema, kes inetutest pardipoegadest luiged tegi ehk need ära viimistles.

Pildistatud kiiruga 10 minutit enne minekut. Kudumid said valmis viimasel hetkel. 

Mõksi kaelus vol. 2

Eelmine, sinine läheb peale pesu hästi tema 20-sentimeetrisele nukule Mišale. Kudusin pooleteist päevaga une arvelt uue. Seekord siis hall koos pesemisjuhendiga.

Ehin end võõraste sulgedega

Minu vanaema sai eile 79-aastaseks. Ta on väga armas ja soe inimene.
Käsitööd on ta teinud juba kaua-kaua. Tema sokid-kindad on ilusate mustritega, pitskudumid on kaunid, kaltsuvaipadki on vahvate mustritega. Palusin vanaemal Betile teki kududa, see soojendab teda vankris magades.

Beti tekist sai vanaema hoogu ja kudus omale sama mustriga voodikatte. No sellise suurteosega ei saa paljud meist hakkama. Kahju, et väärt pilti pole (pilt tehtud raamatukogus iga-aastasel käsitöönäitusel).

Vanaema hoiab end vormis väikeste kohustustega: ristsõnade lahendamise, puude toomise ja kudumisega.

Mul on vedanud, et vanaema elab mu vastaskorteris. Ta saab Betikesest rõõmu tunda :)

Soovin talle õnne (seda tal oma jutu järgi lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi vaadates on) ja tervist.

Ilus oled, Isamaa!

Ei ole palju riike, mille lipu leiad loodusest. Meie oma on selline. Kui kunagi ammu netist selle esimese pildi leidsin, siis imetlesin seda tükk aega.

Täna ei kirjuta ma, mida Eesti riigi valitsusest arvan, ei ole see päev. Oleme uhked, et me oleme vabad, et meil õnnestus vaprate koolipoiste abiga saavutada iseseisvus. See, mis ei ole paljudel meist suurematel ja väiksematel rahvastel õnnestunud. Kui poleks esimest iseseisvusaega, küllap siis jagaksime tšetšeenide, baskide, uiguuride jt. saatust ja lootusetust kunagi oma riiki näha.

Aga kõige ülevam on tunne ikkagi laulupeol. Laulukaare all on tõesti uhke olla eestlane. Selline vaade, nagu teisel pildil, avanes eelmisel laulupeol sopranitele. Tõeliselt liigutav tunne.

Edit. Seda postitust kirjutades vaatasin kätlemistseremooniat. Riietust ei kommenteeri, protokolli ja etiketti ka mitte (v.a. see, et milline osa fraasist ÕLAD KAETUD naisterahvastele arusaamatuks jääb?).

Küll aga on mul täiesti võimatu vaadata Toomas Indrek Elvist peale avastust, et kõik žestid ja miimika meenutavad kangesti sütevaka- ja võrkpallisõpra I-d. Ei saa presidendina tõsiselt võtta :) Lihtsalt kohe kujutan ette I-d ja kuidagi ka tema iseloomujooned ja käitumine kandub üle, näiteks purjus peaga kahemeetriste matchode tantsule palumine, keset mitte temale asjassepuutuvat kaklust asjaosaliste käest kella küsimine. Arvake, mis temaga mõlemal juhul juhtus? Ei, pai ei tehtud...

Õnnetud abielud ei teki mitte armastuse, vaid sõpruse puudumisest*

Minu parimaks sõbraks on minu Abikaasa. Teistmoodi ei kujuta ettegi. Aga elu on mind kokku viinud ka teiste toredate inimestega ja seda enne oma Abikaasaga tutvumist. Aitäh, E ja K.

Küpsetasime Betiga oma parimale sõbrale (vaata ülevalt) muffineid (inspiratsioon E-lt). Kuna ta meil rohkem soolase toidu sööja, siis valmisidki soolased muffinid.

Minu praegune kapasiteet seoses Beti ilmumisega meie ellu on Vilma valmissegust basiilikumuffinid. Kuna poes oli lühis, siis sink ja muu hea (riivitav juust) jäi ostmata. Tükeldasin siis külmkapist leitud juustuvorsti ja viilutatud juustu juurde. Maitses nagu oleks pakipulbrist muffineid teinud. Mitte parim, aga küllalt normaalne, et vajadusel korrata.

Head sõbrapäeva!

*Friedrich Nietzsche on nii öelnud. Ma eriline Nietzsche pooldaja ei ole, aga see siin peab minu jaoks paika.
**kuna enda kõige-kõige paremaks sõbraks pean ikkagi iseend, siis proovisin ka paar muffinit ise enne Abikaasa tulekut ära :-)

Riidest mähkmetest, beebiriiete pesemisest...

Kasutan Betil juba tema kolmandast elunädalast riidest mähkmeid. Kuna olen mugav, siis läksid alguses kasutusse ImseVimsed, mis koosnesid flanellist sisemähkmetest ja veekindlatest ümbristest. Beti oli nendega väga nunnu, nii et mul oli päris kahju need uue aasta algul kokku panna tõdedes, et need on väiksed. Muidu on need päris kallid, aga 3-6-kiloste mähkmeid on osta.ee-s tihti uutena müügil. Tea, kas neid lisatakse Soomes beebipakki...

Öösit on ühekordsed mähkmed, kuna nii Beti kui mina oleme hea unega, aga oma väike panus on puhtamasse loodusesse antud :-)

Nüüd on kasutuses taskumähkmed. Ostsin rumala peaga kõigepealt Babylandi mähkmed, aga Betile need ei sobinud, kuna lekkisid, ehk tulevikus on parajamad siis...
Kiidan Alva Baby mähkmeid, hind ei ole eriliselt Babylandidest kallim, kuid kvaliteet hoopis teine, alustades materjalist.

Taskumähkmed on eriti mugav valik, nagu ühekordsed. Kakaõnnetuse jaoks on mähkmepaber ja sapiseep (paberiga läheb kaka ãraviskamisele ja sapiseebiga hõõrun pleki sisse), pärast mässud masinasse ja kuivama. Mul on mähkmeid piisavalt, kogun masina täis 2-3 päevaga ja pesen neid muust pesust eraldi. Näevad välja kui uued. Pesen eraldi ka Beti riideid, kuna need päriselt mustaks ei saa. Riided näevad ka peale 4 kuud viisakad välja. Tean, sest panin selle nädala alguses ära riided, mida Beti kasutas sünnist saadik. Titi-l on hea võimalus riideid topelt trukkide tõttu pikalt kanda. 50-56 bodid ja sipukad läksid veel 62-sentimeetriselt selga. Ostsime 2 komplekti, kuna Beti oli "küla pealt" saadud riiete jaoks väike. Muudkui pesime alguses neid 3 komplekti riideid ja 2 tudukombet. Nii et vatti said kõvasti.

Osa kasutatud riideid, need, mis olid täiskasvanute riietega koos pestud, ei näe just parimad välja. Ka ei usu ma, et MiniRiski pesupulber täiskasvanute riided korralikult puhtaks saab. Kasutan mässude ja beebiriiete puhul programmi Bõstro30* koos lisaloputuse ja 800 pöördega tsentrifuugiga. Täiesti piisab Beti asjade jaoks.

*midagi ei ole 22 aastaga muutunud. LG arvates elame endiselt Venemaal.


Pildil eespool Alva Baby ja Babylandi taskumähkmed, taga ImseVimse omad

Head uut!

Et teie soovid täituksid...

Et päris käsitöö- ja titeblogi poleks... Motörheadphönes

Niisiis tuli Abikaasa töölt koju järjekordsete kõrvaklappidega. Just selline mõte mul oli, et järjekordsetega, kuna meil on neid kodus julgelt kahekohaline arv ja seegi algab ilmselt numbriga 2. Aga vot, ei olnudki järjekordsed. Pidada olema spetsiaalselt traadimuusika kuulamiseks. Bassi oli palju, nagu mulle meeldib, aga saund oli puhas ja väga selge. Pole veel nii häid klappe kasutanud. Oma iFöönil sain panna maksimumist kaks pulka madalama valjuse, see oli hea kuulata ja väga puhas. Sealt edasi läks heli juba koledaks, aga mulle polnud nii palju vajagi.

Võtsin klapid, jätsin Beti Abikaasale ja läksin kööki süüa tegema. Sellist luksust hetkeliselt mitte kuuldel olla ei ole olnud juba 3 kuud. Klapid siis on Motörheadphönes ja mudel Bomber.
Soovitan!

Kaelad sooja!

Kudusin Betile ja Mõksile kaelussallid. Inspiratsiooni sain blogist http://madebykriss.wordpress.com/

Beti kaelus on natuke lühem ja sobib alla pooleaastasele lapsele. Alumise osa tegin ümmarguse. Mõksi oma on täpselt õpetuse järgi. Lõngaks kahekordselt pandud meriino. Tõsi ta on, et sõbranna kaksikutele tüdrukutele on mul taolised kaelussallid juba varem kootud (lõngaks seesama punane ja jällegi kahekordselt).

Kuna Mõks kinkis Betile ühe nunnu villase mantli, siis kudusin talle ka heidelaadsest õrna keeruga paksust ja hästi pehmest tumehallist villasest lõngast karupüksid. Neid võite ise ette kujutada:-) Beti näeb selles komplektis väga nunnu välja.

Titejuttu kah. See on hämmastav, milline muutus kahe-kolme kuu jooksul toimub. Beti on juba päris asjalik. Pead hoiab normaalselt, naerab suure suu ja häälega. Haarab lutti ja kergemaid mänguasju. Üritab kogu aeg istuma tõusta, see tähendab, et lösutada süles enam ei meeldi. Koogab aktiivselt. Minu jaoks oli üllatus, et lapsed ei kooga ainult heatujulistena. Esimesel korral tuli naer peale kui mähet vahetasin ja see tema arvates piisavalt kiiresti ei toimunud. Oh sa, kus kukkus õiendama. Betist on saanud väga jutukas tüdruk ja oma arvamuse ütleb ta alati välja, olgu see siis positiivne või negatiivne.

Kamuflaaž

Nii infiltreerub karu jäneste sekka. Valmistumine jänesepüügi hooajaks.
Tervitused Klarile ja Evelinile:-)

If it ain't broke, don't fix it*

Betikene joob meil rinnapiima, aga vahel peame ka lisa andma. Tegelen aktiivselt selle nimel, et rinnapiima juurde tuleks ja asi on paranenud.

Aga miks siis selline lause pealkirjas? Mõtlesin (ja see kui mina mõtlema hakkan, on oioi kui ohtlik, midagi head sellest välja ei tule), et vahetan piimasegu "parema" vastu. Tulemuseks totaalne kakaralli kolm päeva, mis lahenes kohe endisele segule naastes. Tänud, Evelin, et aitasid asjas selgusele jõuda.

*ära ürita parandada seda, mis pole katki


Edit. Vahetasime segu ikkagi ära, tahaks ju oma lapsele parimat. Aptamil tundub toimivat. Praegu on käsil juba kolmas 800 grammine purk ja kõik tundub ok. Sülitan mõttes 3x üle vasaku õla.

Ei soovi vaenlaselegi...

Eile öösel oksendasin ja kõht oli täiesti lahti, pulseeriv peavalu ja palavik 38 kraadi (mul ei ole praktiliselt kunagi palavikku).
Käisime eile Betiga arsti juures 1 kuu ülevaatusel. Mul oli kartus, et ka tema on selle hirmsa tõve saanud ja seetõttu jäi vaktsineerimine ära. Arst arvas, et mul võib olla viirus, andis ravimi- ja söögisoovitusi. Ise arvan, et tegemist võis olla ka toidumürgitusega, kuna täna on kõik unustatud. Kohe väga kosutav oli vanaema keedetud riisilurri ja kisselli süüa. Lihtsad ja puhtad maitsed.

Olen tegelikult veidikene ka käsitööd teinud. Kudusin septembri teisel poolel Betile pehmest meriinolõngast kindad, sokid on juba eelmisel aastal kootud.

Nii et päris käsitööta ma pole.

Meie imetegu

Pole just käsitöö, kuid olen millegi muu suurega hakkama saanud. Siin on meie suur imetegu Elisabeth, kes sündis teisipäeval, 11. septembril (9/11) Kell 21.00. Oleme nüüd kuu aega lapsevanema ametit harjutanud ja tänu Betikesele on see lihtne. Ta on nimelt väga hea laps.

Beti sündis erakorralise keisrilõikega ja mina sain ta Abikaasa käest enda juurde kohe kui mind oli kokku õmmeldud ja intensiivi viidud. Nii me siis tutvusime üksteisega seal öö läbi, Abikaasa saadeti koju. Kuigi ma ei saanud/julenud öö läbi magada, kuna kartsin, et keeran Betikesele peale (rumal kartus, arvestades, et ma olin liikumatu, valus oli), olen tagantjärele tänulik, et saime kogu aeg koos olla.

Betikest tõstma ei olnud ma võimeline ja seetõttu ei teadnud ma järgmise hommikuni, milline ta välja näeb, nägin ju ainult tema pead ülaltvaates. Üritasin siis öösel pilti teha, et näha tema nägu. See pilt on mulle kuidagi väga tähtsaks saanud, sest meenutab mulle esimest ööd koos Betikesega.

Käsitööd ei ole ja ei tule

Tundub, et peale veebruarikuist haigust on käsitööga halvasti. Nagu mõtlen sõnale käsitöö, tuleb kohe oksemaitse suhu.
Isegi kootud ja suure vaevaga kokku õmmeldud Haapsalu sall on endiselt venitamata, kuna see tegevus läheb ka käsitöö tegemise alla.

Loodetavasti on käsitööpuhang tulemas, sest nii mõnigi asi on tellitud ja lubatud.

Vahepeal olid siin ilusad kevadilmad, aga nüüd on jälle tali kohal. Ei suuda uskudagi, et kaheksa nädala pärast võiks suvi käes olla. Teisest küljest on sellised ilmad head mu aknapealsele aiamaale - salat on kahe sompus päevaga ikka vingelt visanud. Ei jõua ära oodata, millal kasutama saab hakata.

Kuigi mulle on varasemast hirmsasti talved meeldinud, siis seoses puhkusega on nüüd ka suved sobima hakanud (töövaba aeg, teate küll), niigi on viimased kuud tööl alati organismi viimaste ja juba olematute jõuvarude kulutamine (töölt tulles pole ka mingit energiat, vahid niisama kalapilguga ringi). Eriti meeldib mulle idee selle suve puhkusest, aga sellest ehk kunagi hiljem...