Minul on nüüd uus "koduloom"

Olen juba mõnda aega mõtisklenud, et võiks osta jäätisemasina. Nüüd siis juhtuski, et rääkisin mehele oma unistusest. Just nimelt unistusest ja nii, et kui Beti ükskord jäätist hakkab sööma, siis võiks ta ausat asja süüa, mitte mingid taimerasvadest jäätiselaadset toodet. E kui see hetk käes on, siis ostame. Aga mees kohe tellis ilma minu teadmata ära. 

Niisiis sain ma uue kodulooma kätte. Teda tuleb mul veel kodustada (loe: kasutama õppida). 21. juunil tegin siis vanilje-piimajäätise Angelika Kangi raamatust "Jäised ahvatlused" (retsept oli tegelikult mandlijäätise jaoks, aga jätsin need ära ja lisasin vaniljesuhkrut, päris asja mul polnud). Tükk maad parem kui poevärk, aga minu jaoks liiga palju suhkrut ja liiga munane maitse. Eile, s.o. 25. tegin maasikajäätist tavalise vanilje koorejäätise retsepti järgi samast raamatust, lisasin püreeritud maasikad, mida sai liiga palju. Siiski on maitse väga hea. 

Enamus teisi jäätisi on poes talutavad, aga "maasikajäätis" on kohutav, kuna maasikaid seal enamasti pole või on mingit muud kräppi pandud hulka. Seda parem on enda kodune aus maasikajäätis. Olen varem teinud ka kondentspiimajäätist ja maasikamaitseline meeldis neist enim.

Aga mida teha ülejäänud munavalgega. Esimesel korral lisasime 2 muna ja mees tegi meile hommikul omletti, teisel aga vaatasin juba kaugemale ja kõrgemale.

Besee... Ah et mina... No see on ju nii keeruline, raudselt läheb nässu! Kuna mehel on täna sünnipäev, siis lugesin Nami-Nami foorumist teema läbi ja küpsetasin... PAVLOVA. Maasikahooaeg ka parasjagu. Eile siis küpsema ja jahtus öö läbi. Oli pealt krõbe ja pruunikas, seest pehme. Panin hommikul siis tagurpidi taldrikule, nagu foorumis soovitas, et maitsed rohkem imbuks. Sõitsime selle põhjaga uhkelt ämma juurde, kus ootasid värskelt korjatud maasikad. Vahustasin vahukoort, nätaki võitükid sees, aga täna oli ka kohutavalt palav ilm, võis muuhulgas sellest olla. Õnneks sain miksri pidama enne kui väga hullusti läks. Lisasin paar teelusikatäit suhkrut ja ühe vaniljetoru, peale värsked maasikad. Kook läks külmkappi ja sõime mitme tunni pärast.

Maitse oli hea, aga kook oli kuidagi ära vajunud, ka polnud põhi ja küljed enam väga krõmpsud. Untsu ei läinud, aga see on kook, mis tuleb kiiresti valmis teha ja kohe lauale panna. Ilmselt läheb kordamisele.

Ämeerikamaa on imedemaa...

Kolasin mina siis mööda youtube'i. Seal ikka õpetatakse kõike. 

Teeme peedist pesumasinale trumli. Ah et kuidas? Vaatame juutuubist. 

No ja siis leidsin tõelise šedöövri. Ämeerikamaalased õpetavad, kuidas olla köögikuningad ja teha ... Arvake mida? No seda te ära ei arva. 

Kohe päris mitu õpetust oli, kuidas teha vahukoort. 

Õnneks vaatasin ära ja kohe kergem tunne on, et olen siiani õigesti teinud: rõõsk koor suhkruga ära mikserdada:)

Müstika ma ütlen. Ei lõpe mu imestus nende uskumatute tegelaste üle 8-o

Liiga kaua...

Liiga kaua on aega läinud eelmisest korrast. Ilus kevad on käes, aiatööd ja lihtsalt Betiga jalutamine. Õues on ilus. Üle pika aja saan esimest korda kõike seda nautida, varem olin tööl. Just, minu töö on minu jaoks olnud vägagi energiat rööviv. Kogu aeg selline keel vesti peal tunne. Samas jälle tunnen, et minu pingutustest hoolimata ei olnud ikkagi piisavalt hästi. Pärast tööd siis istusin mõttetu kalapilguga ja üritasin tööpäevast välja puhata.

Aga nüüd ma puhkan täiel rinnal. Tõesti naudin igat Betiga kodus oldud hetke. Hammaste tuleku tõttu magamata ööd (nagu ka praegu) on köömes. 

Kudusin Betile hõbelusika kätteandmiseks vintage'i stiilis kleidi ja vankrimantli (otsetõlge), lisaks ka papud. Tänan oma vanaema, kes inetutest pardipoegadest luiged tegi ehk need ära viimistles.

Pildistatud kiiruga 10 minutit enne minekut. Kudumid said valmis viimasel hetkel. 

Mõksi kaelus vol. 2

Eelmine, sinine läheb peale pesu hästi tema 20-sentimeetrisele nukule Mišale. Kudusin pooleteist päevaga une arvelt uue. Seekord siis hall koos pesemisjuhendiga.

Ehin end võõraste sulgedega

Minu vanaema sai eile 79-aastaseks. Ta on väga armas ja soe inimene.
Käsitööd on ta teinud juba kaua-kaua. Tema sokid-kindad on ilusate mustritega, pitskudumid on kaunid, kaltsuvaipadki on vahvate mustritega. Palusin vanaemal Betile teki kududa, see soojendab teda vankris magades.

Beti tekist sai vanaema hoogu ja kudus omale sama mustriga voodikatte. No sellise suurteosega ei saa paljud meist hakkama. Kahju, et väärt pilti pole (pilt tehtud raamatukogus iga-aastasel käsitöönäitusel).

Vanaema hoiab end vormis väikeste kohustustega: ristsõnade lahendamise, puude toomise ja kudumisega.

Mul on vedanud, et vanaema elab mu vastaskorteris. Ta saab Betikesest rõõmu tunda :)

Soovin talle õnne (seda tal oma jutu järgi lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi vaadates on) ja tervist.

Ilus oled, Isamaa!

Ei ole palju riike, mille lipu leiad loodusest. Meie oma on selline. Kui kunagi ammu netist selle esimese pildi leidsin, siis imetlesin seda tükk aega.

Täna ei kirjuta ma, mida Eesti riigi valitsusest arvan, ei ole see päev. Oleme uhked, et me oleme vabad, et meil õnnestus vaprate koolipoiste abiga saavutada iseseisvus. See, mis ei ole paljudel meist suurematel ja väiksematel rahvastel õnnestunud. Kui poleks esimest iseseisvusaega, küllap siis jagaksime tšetšeenide, baskide, uiguuride jt. saatust ja lootusetust kunagi oma riiki näha.

Aga kõige ülevam on tunne ikkagi laulupeol. Laulukaare all on tõesti uhke olla eestlane. Selline vaade, nagu teisel pildil, avanes eelmisel laulupeol sopranitele. Tõeliselt liigutav tunne.

Edit. Seda postitust kirjutades vaatasin kätlemistseremooniat. Riietust ei kommenteeri, protokolli ja etiketti ka mitte (v.a. see, et milline osa fraasist ÕLAD KAETUD naisterahvastele arusaamatuks jääb?).

Küll aga on mul täiesti võimatu vaadata Toomas Indrek Elvist peale avastust, et kõik žestid ja miimika meenutavad kangesti sütevaka- ja võrkpallisõpra I-d. Ei saa presidendina tõsiselt võtta :) Lihtsalt kohe kujutan ette I-d ja kuidagi ka tema iseloomujooned ja käitumine kandub üle, näiteks purjus peaga kahemeetriste matchode tantsule palumine, keset mitte temale asjassepuutuvat kaklust asjaosaliste käest kella küsimine. Arvake, mis temaga mõlemal juhul juhtus? Ei, pai ei tehtud...

Õnnetud abielud ei teki mitte armastuse, vaid sõpruse puudumisest*

Minu parimaks sõbraks on minu Abikaasa. Teistmoodi ei kujuta ettegi. Aga elu on mind kokku viinud ka teiste toredate inimestega ja seda enne oma Abikaasaga tutvumist. Aitäh, E ja K.

Küpsetasime Betiga oma parimale sõbrale (vaata ülevalt) muffineid (inspiratsioon E-lt). Kuna ta meil rohkem soolase toidu sööja, siis valmisidki soolased muffinid.

Minu praegune kapasiteet seoses Beti ilmumisega meie ellu on Vilma valmissegust basiilikumuffinid. Kuna poes oli lühis, siis sink ja muu hea (riivitav juust) jäi ostmata. Tükeldasin siis külmkapist leitud juustuvorsti ja viilutatud juustu juurde. Maitses nagu oleks pakipulbrist muffineid teinud. Mitte parim, aga küllalt normaalne, et vajadusel korrata.

Head sõbrapäeva!

*Friedrich Nietzsche on nii öelnud. Ma eriline Nietzsche pooldaja ei ole, aga see siin peab minu jaoks paika.
**kuna enda kõige-kõige paremaks sõbraks pean ikkagi iseend, siis proovisin ka paar muffinit ise enne Abikaasa tulekut ära :-)