Head uut!

Et teie soovid täituksid...

Et päris käsitöö- ja titeblogi poleks... Motörheadphönes

Niisiis tuli Abikaasa töölt koju järjekordsete kõrvaklappidega. Just selline mõte mul oli, et järjekordsetega, kuna meil on neid kodus julgelt kahekohaline arv ja seegi algab ilmselt numbriga 2. Aga vot, ei olnudki järjekordsed. Pidada olema spetsiaalselt traadimuusika kuulamiseks. Bassi oli palju, nagu mulle meeldib, aga saund oli puhas ja väga selge. Pole veel nii häid klappe kasutanud. Oma iFöönil sain panna maksimumist kaks pulka madalama valjuse, see oli hea kuulata ja väga puhas. Sealt edasi läks heli juba koledaks, aga mulle polnud nii palju vajagi.

Võtsin klapid, jätsin Beti Abikaasale ja läksin kööki süüa tegema. Sellist luksust hetkeliselt mitte kuuldel olla ei ole olnud juba 3 kuud. Klapid siis on Motörheadphönes ja mudel Bomber.
Soovitan!

Kaelad sooja!

Kudusin Betile ja Mõksile kaelussallid. Inspiratsiooni sain blogist http://madebykriss.wordpress.com/

Beti kaelus on natuke lühem ja sobib alla pooleaastasele lapsele. Alumise osa tegin ümmarguse. Mõksi oma on täpselt õpetuse järgi. Lõngaks kahekordselt pandud meriino. Tõsi ta on, et sõbranna kaksikutele tüdrukutele on mul taolised kaelussallid juba varem kootud (lõngaks seesama punane ja jällegi kahekordselt).

Kuna Mõks kinkis Betile ühe nunnu villase mantli, siis kudusin talle ka heidelaadsest õrna keeruga paksust ja hästi pehmest tumehallist villasest lõngast karupüksid. Neid võite ise ette kujutada:-) Beti näeb selles komplektis väga nunnu välja.

Titejuttu kah. See on hämmastav, milline muutus kahe-kolme kuu jooksul toimub. Beti on juba päris asjalik. Pead hoiab normaalselt, naerab suure suu ja häälega. Haarab lutti ja kergemaid mänguasju. Üritab kogu aeg istuma tõusta, see tähendab, et lösutada süles enam ei meeldi. Koogab aktiivselt. Minu jaoks oli üllatus, et lapsed ei kooga ainult heatujulistena. Esimesel korral tuli naer peale kui mähet vahetasin ja see tema arvates piisavalt kiiresti ei toimunud. Oh sa, kus kukkus õiendama. Betist on saanud väga jutukas tüdruk ja oma arvamuse ütleb ta alati välja, olgu see siis positiivne või negatiivne.

Kamuflaaž

Nii infiltreerub karu jäneste sekka. Valmistumine jänesepüügi hooajaks.
Tervitused Klarile ja Evelinile:-)

If it ain't broke, don't fix it*

Betikene joob meil rinnapiima, aga vahel peame ka lisa andma. Tegelen aktiivselt selle nimel, et rinnapiima juurde tuleks ja asi on paranenud.

Aga miks siis selline lause pealkirjas? Mõtlesin (ja see kui mina mõtlema hakkan, on oioi kui ohtlik, midagi head sellest välja ei tule), et vahetan piimasegu "parema" vastu. Tulemuseks totaalne kakaralli kolm päeva, mis lahenes kohe endisele segule naastes. Tänud, Evelin, et aitasid asjas selgusele jõuda.

*ära ürita parandada seda, mis pole katki


Edit. Vahetasime segu ikkagi ära, tahaks ju oma lapsele parimat. Aptamil tundub toimivat. Praegu on käsil juba kolmas 800 grammine purk ja kõik tundub ok. Sülitan mõttes 3x üle vasaku õla.

Ei soovi vaenlaselegi...

Eile öösel oksendasin ja kõht oli täiesti lahti, pulseeriv peavalu ja palavik 38 kraadi (mul ei ole praktiliselt kunagi palavikku).
Käisime eile Betiga arsti juures 1 kuu ülevaatusel. Mul oli kartus, et ka tema on selle hirmsa tõve saanud ja seetõttu jäi vaktsineerimine ära. Arst arvas, et mul võib olla viirus, andis ravimi- ja söögisoovitusi. Ise arvan, et tegemist võis olla ka toidumürgitusega, kuna täna on kõik unustatud. Kohe väga kosutav oli vanaema keedetud riisilurri ja kisselli süüa. Lihtsad ja puhtad maitsed.

Olen tegelikult veidikene ka käsitööd teinud. Kudusin septembri teisel poolel Betile pehmest meriinolõngast kindad, sokid on juba eelmisel aastal kootud.

Nii et päris käsitööta ma pole.

Meie imetegu

Pole just käsitöö, kuid olen millegi muu suurega hakkama saanud. Siin on meie suur imetegu Elisabeth, kes sündis teisipäeval, 11. septembril (9/11) Kell 21.00. Oleme nüüd kuu aega lapsevanema ametit harjutanud ja tänu Betikesele on see lihtne. Ta on nimelt väga hea laps.

Beti sündis erakorralise keisrilõikega ja mina sain ta Abikaasa käest enda juurde kohe kui mind oli kokku õmmeldud ja intensiivi viidud. Nii me siis tutvusime üksteisega seal öö läbi, Abikaasa saadeti koju. Kuigi ma ei saanud/julenud öö läbi magada, kuna kartsin, et keeran Betikesele peale (rumal kartus, arvestades, et ma olin liikumatu, valus oli), olen tagantjärele tänulik, et saime kogu aeg koos olla.

Betikest tõstma ei olnud ma võimeline ja seetõttu ei teadnud ma järgmise hommikuni, milline ta välja näeb, nägin ju ainult tema pead ülaltvaates. Üritasin siis öösel pilti teha, et näha tema nägu. See pilt on mulle kuidagi väga tähtsaks saanud, sest meenutab mulle esimest ööd koos Betikesega.