Täna ei kirjuta ma, mida Eesti riigi valitsusest arvan, ei ole see päev. Oleme uhked, et me oleme vabad, et meil õnnestus vaprate koolipoiste abiga saavutada iseseisvus. See, mis ei ole paljudel meist suurematel ja väiksematel rahvastel õnnestunud. Kui poleks esimest iseseisvusaega, küllap siis jagaksime tšetšeenide, baskide, uiguuride jt. saatust ja lootusetust kunagi oma riiki näha.
Aga kõige ülevam on tunne ikkagi laulupeol. Laulukaare all on tõesti uhke olla eestlane. Selline vaade, nagu teisel pildil, avanes eelmisel laulupeol sopranitele. Tõeliselt liigutav tunne.
Edit. Seda postitust kirjutades vaatasin kätlemistseremooniat. Riietust ei kommenteeri, protokolli ja etiketti ka mitte (v.a. see, et milline osa fraasist ÕLAD KAETUD naisterahvastele arusaamatuks jääb?).
Küll aga on mul täiesti võimatu vaadata Toomas Indrek Elvist peale avastust, et kõik žestid ja miimika meenutavad kangesti sütevaka- ja võrkpallisõpra I-d. Ei saa presidendina tõsiselt võtta :) Lihtsalt kohe kujutan ette I-d ja kuidagi ka tema iseloomujooned ja käitumine kandub üle, näiteks purjus peaga kahemeetriste matchode tantsule palumine, keset mitte temale asjassepuutuvat kaklust asjaosaliste käest kella küsimine. Arvake, mis temaga mõlemal juhul juhtus? Ei, pai ei tehtud...
No comments:
Post a Comment