Wednesday 18 March 2015

Minagi kirjutan virmalistest

Kõik sai alguse sellest, et käisime sõbrannade E ja K-ga veinitamas ning Vehkleja filmi vaatamas. Selline viisakas ja turvaline õhtu väljas. Väga tore oli. Laps on 2 a ja 6 kuud, see oli esimene kord kui ta jäi ööseks vanavanemate juurde. Olen mõned ööd tema juurest ära olnud seoses mitmepäevaste koolitustega. Siis on mees temaga olnud. E kurtis, et tahaks virmalisi näha jälle. Ainus kord olevat olnud meie juures üle 10 aasta tagasi. Mäletan neid küll - all oli nagu roheline muru ja vahepeal viskas valgeid jooni üles. Leppisime kokku, et anname üksteisele virmaliste-alerte. Eile heliseski telefon kell 20.35. Virmalised on taevas. Käisin siis kiirel uuringul, jõudsin juba kurvastada, et meil ei näe, aga läksin korraks maja nurga taha. Silmad olid vist juba harjunud ja siis lõi üle taeva mingi õrn viirg. Jooksin tuppa, panin lapse riidesse, mees sai sellega ise hakkama :-) Vaatasime siis kõik koos u pool tundi. Helistasime kõigile huvilistele. Lõpuks olid õues ka vanaema ja ämm. Isegi Beti vaatas ja teatas, et vaatame nagu ilus tulekustit :-) See sõna on ilutulestiku kohta kasutusel juba aastavahetusest. Täna oli tal ilusti meeles, et virmalisi vaatasime (vilmalisi). Meiekandi virmalised olid valged või hallid. Mõnesaja meetri kaugusel toimus juba esimene lämisemisega grillpidu, need tüübid vaevalt et midagi tähele panid.

No comments:

Post a Comment